LAAGRI KAVA
Pikaajalised kogemused õpetaja, koolijuhi, terapeudi ja koolitajana on aidanud mul mõista, et inimestena me vajame kõik vabadust olla need, kes me oleme.
Meie liigstruktureeritud haridussüsteemis ja üleküllastunud inforuumis on lihtne kaotada ära inimeseks olemise suurimaid väärtusi - uudishimu, loomingulisus ja mängulust.
Olen nendes laagrites katsetanud juba mitmeid aastaid metoodikat, mida ise nimetan korrastatud kaose metoodikaks. See tähendab vastastikku lugupidamist, kokkulepitud suhtlemis- ja käitumisreegleid, kuid peamine, et kõik, mis pole kokkulepitult keelatud, on lubatud :). Ja pigem soositud.
Laseme lastel olla lapsed. Ja kui on arusaamatusi, mis ikka võib tekkida, siis need arutleme läbi üheskoos ja õpime sellest kõik. Õppimine toimub vastastikusel lugupidamisel.
Kogemus on näidanud, et kellaajalist kava pole mõtet paika panna, sest iga päev kulgeb omas tempos ja toimetustega. Kava paneme paika vastavalt laste soovidele. Iga päev käime ujumas ja saunas. Ratsutame hobustega, käime vaatamas lehmade elu ja sõidame nii autode kui traktoriga.
Samuti teeme kohalolu- ja teadlikkuse harjutusi. Hommikuid alustame 5 tiibetlase harjutstega, lisaks teadlikkus hingamisele, kehale, iseendale ja õpime lõdvestuma ning lihtsalt olema iseendaga.
Õpime iseseisvalt hakkama saama, ent pühendame palju aega ühistele mängudele, koosolemistele ja jutuajamistele. Põhiasi on see, et meil oleks koos huvitav ja aeg kaotaks igasuguse mõtte.